Ian Hacking

Ian MacDougall Hacking (18. veebruar 1936 Vancouver – 10. mai 2023) oli Kanada filosoof ja teadusajaloolane, Balzani auhinna laureaat.

Hacking on toonud teadusfilosoofiasse ajaloolist lähenemist ning on olnud koos John Dupré, Nancy Cartwrighti ja Peter Galisoniga üks reduktsionistlikku ühtsustatud teaduse ideaali vastustava Stanfordi koolkonna tähtsamaid esindajaid.

Tema huvivaldkonnad olid teadusfilosoofia, keelefilosoofia, loogikafilosoofia, matemaatikafilosoofia, tõenäosusteooria ja statistika ajalugu ning psühholoogiafilosoofia ja vaimufilosoofia (psühhopatoloogia filosoofilised probleemid).

Ta tundis Thomas Kuhni jälgedes käies suurt huvi ajalooliste revolutsioonide vastu teaduses. Oma ajaloolistes vaatlustes kirjeldas ta paljudel näidetel mitmekesiseid vahekordi vaatluse, eksperimendi ja teooria vahel.

Entiteedirealism

Pikemalt artiklis Entiteedirealism

Ta kaitses üht pragmaatilist realismi varianti, nn entiteedirealismi, mille kohaselt näiteks elektron on reaalne, sest inimesed kasutavad teda. Entiteedid on reaalsed, s.o olemasolevad parajasti siis, kui neid saab kasutada instrumentidena, millel on eksperimentides selge kausaalne käitumine. Entiteetide kohta, mida me kasutame kausaalsete agentidena, on meil ulatuslik teadmine. Nad on saanud selle instrumentaariumi osaks, millega me maailma uurime. Elektronid on Hackingi järgi säärased kausaalsed agendid.

Entiteedirealism soovitab realismi küpsetes teadustes postuleeritud entiteetide suhtes, kuid on skeptiline teaduses postuleeritud seaduste suhtes. Hacking vastandab oma entiteedirealismi klassikalisele realismile kui teooriarealismile. Erinevalt teooriate reaalsuse küsimusest ei ole entiteetide reaalsuse küsimus mitte tõesuse või vääruse küsimus, vaid olemasoluküsimus.

Hacking eitas Norwood Russell Hansoni, Thomas Kuhni, Paul Feyerabendi ja teiste relativistide vastuväidet, et igasugune kogemus on teooriaga koormatud. Teooriat on tarvis küll füüsikaliste instrumentide valmistamiseks, kuid vaade mikroskoopi on teooriast vaba. Et kasutada mikroskoopi, ei vaja bioloog füüsiku ega inseneri teadmisi, nii nagu võhik ei vaja televiisori vaatamiseks mingeid teadmisi televiisori ehitusest.

Mikroskoobiga vaadeldava objekti reaalsuse tekitab asjaolu, et sama objekti saab vaadelda ka teistsuguse ehitusega mikroskoobiga. Elektronmikroskoobiga trombotsüütides vaadeldavate väikeste punktide artefaktilisuse välistab asjaolu, et needsamad punktid on nähtavad ka valgusmikroskoobi abil. Vaatluse reaalsuse kahtluse alla panemine nõuaks suure kokkusattumuse eeldamist.

Nagu Nancy Cartwright ning erinevalt traditsioonilise realismi esindajatest omistas Hacking seletustele kõrvalise tähtsuse. Ülalmainitud punktide olemasolu tõestamine ei seleta neid. Samuti ei nõua see olemasolutõestus teooria osalust.

Psühhopatoloogia

1990. aastatel nihkus tema huvi osalt Michel Foucault' mõjul füüsikalt psühholoogiale. Foucault mõjutas ka juba Hackingi 1975. aasta raamatut "The Emergence of Probability", milles väidetakse, et tänapäevane vahetegemine subjektiivse tõenäosuse ning sagedusest lähtuvalt tõlgendatud tõenäosuse vahel sai alguse varauusajal epistemoloogilise lõhena kahe määramatuse ja juhuse kahe ühitamatu mudeli vahel. Foucault' lähenemine teadmissüsteemidele ja võimule annab tunda Hackingi töödes psühhiaatriliste häirete sotsiaalse konstrueerimise ning statistilise mõtlemise institutsiooniliste rollide kohta 19. sajandil.

Mõtlemisstiilid

Hacking on välja arendanud teadusliku mõtlemise stiilide teooria, mis jätkab ja modifitseerib A. C. Crombie teadusliku mõtlemise stiilide teooriat Euroopa traditsioonis. Igal mõtlemisstiilil on oma arutlusstiil ja oma objektid.

Matemaatilise arutlemise meetodid: ühelt poolt kreeka päritolu geomeetriline meetod, teiselt poolt araabia päritolu kombinatoorne ja algenraline meetod. Need pärinevad legendide järgi vastavalt Thaleselt ja Al-Khwarizmilt. Ajalooliselt on matemaatika läänemaise teadusliku arutlemise esimene meetod. Matemaatilised tõestused teevad Hackingi järgi võimalikuks kõik teised teadusliku arutlemise meetodid, sest nendest pärineb tunnetuse objektiivsuse mõiste. Siis on võimalikud kahte tüüpi matemaatilised tõestused: karesiaanlikud, mis apelleerivad intuitsioonile ja tõe haaramisele, ja leibniziaanlikud, mis rajanevad tõestuse verifitseerimisel arvutamise ning algoritmide rakendamise teel.
Galileilik arutlemismeetod hüpoteetilise modelleerimise teel. Töötatakse välja hüpoteesid, mis toimivad mudelitena. See oli kasutusel juba väga ammu (näiteks Demokritose ja Leukippose atomistikas), aga Galilei võttis kasutusele matemaatilise esituse ning vaatluse (vaatlus võib olla otsene või olla vahendatud tehniliste instrumentidega, näiteks teleskoobiga, kuid kaudsel vaatlusel ei ole keskset rolli nagu laboratoorse meetodi puhul, millega õnnestub tekitada nähtusi, mida looduslikes tingimustes ei eksisteeri).
Eksperimentaalne ja laboratoorne arutlemismeetod. See meetod kasutab vaatlust ja eksperimenti. Ta on väga ammune, kuid Hacking nimetab Francis Baconit "esimeseks ja peaaegu viimaseks eksperimentide filosoofiks". Teadlaste seas on Hackingi valitud näide Robert Boyle. Seda 17. sajandil kujunenud meetodit analüüsib Hacking raamatus "Representing and Intervening". Hackingi järgi ei piirdu teadused kaugeltki teooriatega, mis representeerivad maailma, vaid analüüsivad ka teaduslikke praktikaid, mis maailma muudavad.
Tõenäosuslik ja statistiline arutlemismeetod tekkisid vastavalt 17. ja 19. sajandil. Neil on kasvav koht teadustes, mis eio tunnista determinismi ("The Taming of Chance" ja "The Emergence of Probability").
Taksonoomilise arutlemise meetod on tüüpiline bioloogiateadustele. Selle esiisaks võib pidada Karl Linnéd. Humanitaarteadustes mõjutab indiviidide klassifitseerimise fakt nende käitumist ja muudab [bumerangiefekt]]i tõttu klassifikatsiooni. Loodusteadustes see nii ei ole. Hacking on teinud juhtumiuuringuid muu hulgas laste väärkohtlemise ja vaimuhaiguste kohta "Mad Travellers: Reflections on the Reality of Transient Mental Illness" ja "Historical ontology". Paistab keeruline laiendada sotsiaalse konstrueerituse ideed loodusteadustele, nagu mõned sotsioloogid teevad ("Social construction of what?).
Ajaloolis-geneetilise mõtlemise meetod. Althusser omistab selle Marxile, Foucault Boppile, Ricardole ja Cuvier'le.

Tunnustus

1986 – valiti Kanada Kuningliku Seltsi liikmeks
1991 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks
1995 – valiti Briti Akadeemia liikmeks
2009 – Holbergi auhind
2014 – Balzani auhind

Raamatud

The Logic of Statistical Inference (1965)
A Concise Introduction to Logic (1972)
The Emergence of Probability (1975)
Why Does Language Matter to Philosophy? (1975)
Representing and Intervening Introductory Topics in the Philosophy of Natural Science ([1]; 1983)
The Taming of Chance (1990)
Scientific Revolutions (1990)
Le Plus pur nominalisme. L'énigme Goodman: 'Vleu' et usages de 'Vleu' (1993)
Rewriting the Soul: Multiple Personality and the Sciences of Memory (1995)
Mad Travellers: Reflections on the Reality of Transient Mental Illness (1998)
The Social Construction of What? (1999)
An Introduction to Probability and Inductive Logic (2001)
Historical Ontology (2002)

Tsitaate raamatust "Representing and Intervening"

"Eksperimenteerimine mingi entiteediga ei kohusta uskuma, et ta on olemas. Seda nõuab üksnes manipuleerimine mingi entiteediga selleks, et eksperimenteerida millegi muuga." (263)

"Elektronid ei ole enam meie mõtete organiseerimise ega vaadeldud nähtuste päästmise viisid. Nad on mingis muus looduse valdkonnas nähtuste loomise viisid. Elektronid on tööriistad." (263)

"Pikaealised teoreetilised entiteedid, millega manipuleerimine ei lõpe, osutuvad tavaliselt imelisteks eksitusteks." (275)

"Õppetund on see: mõtle praktikast, mitte teooriast." (274)

Välislingid

Hackingi kirjutised veebis

Root and Branch, The Nation., 8. oktoober 2007
"The Complacent Disciplinarian", Rethinking Interdisciplinarity.
"Les Mots et les choses, forty years on", loeng
"Genetics, biosocial groups & the future of identity", Daedalus, Fall 2006, Vol. 135, No. 4: 81–95
"Truthfulness", Common Knowledge, Vol. 11, No. 1. (2005), pp. 160–172.